Hiite Maja sihtasutus avaldas täna looduslike pühapaikade metsamuutusi käsitleva uuringu põhjal valminud võrguteaviku "Lagedaks raiutud. Rüüstatud pühapaigad II". Selle andmetel on alates 2008. aastast Eesti looduslikes pühapaikades lagedaks raiutud 841 ha ehk 8,4 km2. Lageraiet on tehtud 645-s pühapaigas, mis moodustab kolmandiku kaardistatud pühapaikadest. Koos muude raieliikidega on rüüstatud ca 2140 ha pühapaikade metsamaast. Lage- jm raiete tulemusel on 17 aasta jooksul kaardistatud pühapaikadest eemaldatud ca 242 380 m3 puitu, mille maksumus on ca neliteist miljonit (14 000 000) eurot.
Viimastel aastatel on pühapaikades tehtavad lageraided pea kahekordistunud. Aastatel 2008–2017 tehti aastas keskmiselt lageraiet 39-s pühapaigas 34-l hektaril, 2018–2024 aga juba aastas keskmiselt 66-s pühapaigas 71-s hektaril. Tõenäoliselt ei ole mitte kunagi varem ajaloos Eesti looduslikke pühapaiku korraga nii palju rüüstatud.
Suurema osa võrguteaviku mahust moodustavad kaartide ja fotodega illustreeritud 80 juhtumikirjeldust aastatest 2018-2024. Lisaks pühapaikade metsamuutustele annab võrguteavik ülevaate looduslike pühapaikade kaitse ja kaardistamise praegusest seisust. Teaviku lõpust leiab loetelu pühapaikade raiumise peamistest põhjustest; samuti pühapaikade külastamise ja haldamise head tavad.
Võrguteavik "Lagedaks raiutud. Rüüstatud pühapaigad II" on tasuta allalaetav siin: www.hiis.ee//files/LagedaksRaiutud.pdf
Pühapaikade metsamuutuste uuringu aluseks oli Maa- ja Ruumiameti metsamuutuste kaardirakenduse ja looduslike pühapaikade kaardi ristanalüüs. Taustaandmetena on kasutatud Keskkonnaagentuuri aastaraamatus "Mets" 2021 ja RMK aastaraamatutes avaldatud metsastatistikat.
Pühapaikade metsamuutuste uuringus olid vaatluse all vähemalt 0,25 ha suurused alad, kus kahe aerolaserskaneerimise vahel on mets kadunud. Kuivõrd iga-aastane mõõdistus katab korraga vaid osa Eestist on andmestikust puudu oluline osa kahe viimase aasta metsamuutustest. Andmestikus ei kajastu ka pühapaigad, mis ei asu ametlikult metsamaal; samuti hinnanguliselt kuni 3000 seni kaardistamata looduslikku pühapaika.
2024. a lõpu seisuga oli kaardistatud 1979 ajaloolist looduslikku pühapaika. Koos turvavööndiga hõlmasid need 14 757 ha, mis on 0,33% Eesti pindalast (ilma Peipsi ja Võrtsjärveta). Metsamaana arvel olevast maast hõlmasid kaardistatud pühapaigad 6727,5 ha ehk 0,29%. Valdav osa kaardistatud pühapaikadest oli kaetud erinevate loodus- ja muinsuskaitseliste kitsendustega. Samas oli loodusliku pühapaigana muinsuskaitse alla võetud vaid 560 paika.
Eesti rahvakultuuris tähendab pühapaigast puude raiumine ja välja vedamine püha paiga rüüstamist. Selline tegevus on vastuolus nii Eesti kui ka rahvusvaheliste õigusaktide, säästva metsanduse standardite ning loodus- ja kultuuripärandi kaitset puudutavate juhenditega.
2008. a kiitis Eesti heaks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) otsuse tunnistada looduslikud pühapaigad inimkonna vanimateks looduskaitsealadeks, mida tuleb hallata põliseid tavasid järgides. 2008. a kinnitas kultuuriminister looduslike pühapaikade arengukava, milles nenditi pühapaikade olulisust ja ohustatust ning seati ülesandeks kiiremas korras kõik pühapaigad kaardistada. Alates 2016. a on geoportaalist leitav Keskkonnaameti ristipuude kaart. 2018. a hakkas kehtima rahvusvahelise Metsahoolekogu otsus, mitte võtta FSC kontrollitud puidu tarneahelas vastu looduslikest pühapaikadest pärinevat puitu. Samal aastal valmis looduslike pühapaikade kaart, mida on järgnevatel aastatel vastavalt uurimistööle täiendatud. 2019. a määratleti looduslikud pühapaigad muinsuskaitseseaduses eraldi mälestise liigina. 2020. a võttis Riigikohus Põlva valla ristipuude kaasuses vastu otsuse, et looduslike pühapaikade kaitsmine on kõigi kohus. 2022. a sõlmisid Muinsuskaitseamet, Hiite Maja ja Eesti FSC koostööleppe, mille üheks eesmärgiks on looduslike pühapaikade kaardi lisamine riiklikusse geo- ja metsaportaali.
Arvestades looduslike pühapaikade kaitseks ja väärtustamiseks seni võetud meetmeid, on nende metsa rüüstamise ulatus ja eriti selle intensiivistumine üllatav. Pühapaikade rüüstamise peamiste põhjuste seas on Eesti metsadele avalduv üldine raiesurve, pühapaikade kaardistamise venimine, säästva metsanduse sertifikaatide kesine auditeerimine, aga ka see, et pühapaikade asukohaandmed ei jõua aegsasti metsaomanikeni. Metsatööstuse vastuseisu tõttu ei kuvata looduslike pühapaikade kaardikihti metsaportaalis ning üldjuhul metsaomanikku raieteatisel ei teavitata tema maal asuvast looduslikust pühapaigast.
"Maha raiutud. Rüüstatud pühapaigad II" on jätkuks 2018. a ilmunud ülevaatele "Rüüstatud pühapaigad", mis keskendus kaitse alla võetud pühapaikadele. Mõlemad kogumikud koostas looduslike pühapaikade ja rahvakultuuri kauaaegne uurija ja Hiite Maja sihtasutuse juhataja Ahto Kaasik.
Hiite Maja sihtasutus on ainus organisatsioon Eestis, mis on pühendunud looduslike pühapaikade uurimisele ja tutvustamisele. Avalikes huvides ja peamiselt vabatahtlikkuse alusel tegutsev Hiite Maja korraldab uuringuid, haldab looduslike pühapaikade kaarti, nõustab asutusi ja maaomanikke, korraldab rahvusvahelist Hiite kuvavõistlust ja osaleb säästva metsanduse põhimõtete väljatöötamisel.
