Kohe on Eesti Vabariigi aastapäev, mil heiskame rahvuslipud. Hiite Maja sihtasutus kutsub tähistama seda pidupäeva lippude all ka hiites ja teistes looduslikes pühapaikades.
See on meie kõigi pidupäev, kuid kõik ei mahu või ei taha minna pidusaalidesse. Oleme põline loodusrahvas ja looduses asuvad meie esivanemate pühamad paigad. Seal võtavad meid vastu ja tervitavad kõige väärikamad: hiiepuud, pühad kivid, allikad ja jõed-järved. Hiites kätlevad ja kallistavad meid Maaema ja Taevaisa ning kostitavad parimaga, mis Eestis leidub – Maavalla looduse väe ja iluga.
Muudame selle päeva oma perede ja külade jaoks hiites pidulikuks ning ammutame juurtest jõudu. Pange võimalusel selga rahvarõivad, võtke kaasa sini-must-valged lipud, kehakinnitus ja kuum jook. Soovige ja loitsige hiites koos pere ja sõpradega kodumaale ja oma rahvale häid soove, laulge ning hõisake kodumaa õnneks.
Enne teist maailmasõda oli tavaks tähistada olulisi tähtpäevi ka hiites. Toonased ajalehed kirjutavad, kuidas pidupäevadel kogunesid tuhanded inimesed lippude all hiitesse tuld tegema, kõnesid pidama, laulma ja tantsima. Selliseid pühi peeti Virumaal Tammiku ja Ebavere hiies, Tartumaal Ervu Tulimäelja paljudes teistes pühapaikades. Nõukogude võim keelustas Eesti rahvuslipu ja kustutas paljude eestlaste hiiemälu.
Meie rahvasugu on palju vanem kui Pika Hermanni torn ja kolme leopardiga aadlivapp. Seepärast hoidkem meeles esivanemate tarkused ja tundkem sünni-märke, millest meie riik on võrsunud.
Eesti Vabariik pole täiuslik ja ei toimi alati nii nagu peaks, kuid ta on meie oma ja ta on meie ainus riik. Hoidkem teda, rõõmustagem ta üle ja tehkem teda paremaks!
Elagu Eesti, elagu Maavald, elagu Eesti rahvas!
Eestis on kaardistatud 2500 ajaloolist looduslikku pühapaika. Vaata kaardilt, kus asub sinu lähim hiiekoht: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/looduslikud_pyhapaigad
Allpool lisatud heade hiietavade tutvustus.
PÕLISED TAVAD
Pühapaikadega seotud vanad tavad on Eesti ja maailma põlisrahvail sarnased ning on osa inimkonna vaimsest pärandist. Pühapaigad toovad kosutust ja abi inimestele, kes tulevad sinna lugupidamisega paiga ja põlisrahva vastu ning järgivad häid tavasid.
Teretus
Meie rahva põline tava on teretada inimeste kõrval koda ja metsa. Ära unusta teretada ka püha paika. Teretust saadab kummardus, meestel ka pea paljastamine. Teretus paneb voolama hea väe.
Külakost ehk annid
Rahvatarkus teab, et tühja käega külla ei minda. Külakosti (ka kost, and, kahi, lahjad, veimed, valge, linnus, tõiv jm) viimine toob ja loob rõõmu ja hääd väge. Tähtsaim and on värske ja puhas söök ja jook. Piisab vähesestki. Puu ja põõsa oksale võib siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga. Pane tähele, et seotud pael poleks tehiskiust ega jääks pingule. Sa võid jätta pühapaika ka münte ja väärisesemeid. Teiste jäetud ande ei puututa. Eemaldada tuleks aga tehisainest annid, seejuures puid ja oksi vigastamata.
Puhtus
Pühapaika mine kainelt, puhta ihu, rõiva ja meelega. Ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühasse paika ikka, nii hiidegi sisene jalgsi ning ära vii sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja.
Püha vesi
Esivanemad on pidanud vett kui sellist pühaks, manitsenud veekogusid puhtana hoidma ning keelanud nende ääres vanduda ja kurja teha. Eriti hoolega tuleb hoida pühasid veekogusid – sinna ei tohi sisse minna ega neid muul kombel häirida. Veele võib anniks anda hõbevalget. Tänapäevased mündid pange allika kaldale. Vesi on ainus looduslik aine, mida võib pühapaigast kaasa võtta.
Puutumatus
Looduslikud pühapaigad on meie vanimad looduskaitsealad. Mõtte, sõna või teoga ei tehta seal meelega liiga ühelegi elavale olendile, ei inimesele, loomale, puule-põõsale ega maapinnale. Pühas paigas ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, jahti pidada, kala püüda, maad harida ega kaevata, teab vanarahva tarkus. Erandiks on põliste matusetavadega seotud virve- ehk ristipuud maanteede ääres, mille koorde lõigatakse hingemärke.
Rahu, pühad
Hoia pühapaigas vaikust ja rahu, et mitte häirida selle asukaid ja külastajaid. Pühade ajal aga on laul, pillihääl, mäng, tants ja hõisked seal omal kohal.
Tava on põline tarkus
Pühapaikadeks on ilmselt valitud väekohad, mis võimendavad nii head kui halba. Nii kaugemast minevikust kui ka tänapäevast leidub rohkesti näiteid, kuidas pühapaika häirides või rikkudes on inimesed saanud tõsiselt viga — haigestunud, või isegi surnud. Seepärast tasub vanu tavasid tõsiselt võtta. Hoidke pühapaiga loodust ja soovige seal aina head.
