Muhu maavara

 

Ahto Kaasik


Paljude inimeste jaoks tähendab Muhumaa mandri ja Saaremaa vahel liikudes väikest peatust Liival. Vähemalt minuga oli see kunagi nii. Kuid mitte enam. Täna tähendab Muhu minu jaoks põhjatult rikast ja mõõtmatult suurt vaimset maastikku imetabases looduses. Pean selle avardumise eest tänama kümneid saare põliselanikke, kes on paotanud mulle ust oma iidsesse maailma.

Nagu olulise osa meie keelest, meelest ja genofondist, nii oleme ka Eesti looduse ja seal asuvad pühad paigad pärinud eelmistelt põlvedelt. Pärand on tarbevara, mida on vaja tunda ja uuesti mõtestada, et saaksime sellele toetuda. Nii liitus Eesti 2008. aastal koos enam kui 170 riigiga Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) otsusega tunnistada looduslikud pühapaigad inimkonna vanimateks looduskaitsealadeks. Eks pühad paigad ja nendega seotud pärand on ikka samad, kuid muutub arusaamine neist.

Muhus leidub paljugi omapärast ja teinekord lausa uskumatult paikkondlikku. Sealsed memmed on mulle korduvalt öelnud, et nemad kohalikke asju ei tea, sest pole kohalikud. Peagi aga selgub, et väärikas eas vestluskaaslane on pärit naaberkülast ja tulnud praegusesse elukohta elama enam kui poole sajandi eest. Selline arusaam annab põlisrahvaks olemisele tummise tuuma.

Nõnda kõneles 2006. aasta kevadel 94-aastane Aliide Marie Soop mulle oma lapsepõlvekodu Levalõpme Voadu hiiest, hiiekivist ja hiieallikast ning nimetas neid maavaraks. Maavara tähendab muhu keeli sama, mis eesti keeli ajalooline looduslik pühapaik. See kõlab hästi kokku muu maakeelega, kus maarahvas, maavald, maalinn, maatõug, maalaev ja muud sarnased sõnad tähistavad meie maal sündinud ja loodud ning meile omaseid asju.

Muhumaa on pakkunud üllatusi

Paarikümne aasta eest uuringutega alustades oli meil saarel teada kakskümmend kaheksa ajaloolist looduslikku pühapaika. Oletasime, et kui leiame neist üles pooled, on väga hästi. Täna aga on meil saarel teada toonasest neli korda enam pühapaiku. Ja see pole veel kõik. Varem talletatud andmetesse süüvides on põhjust Muhusse ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Muhumaa on looduslike pühapaikade poolest üks paremini uuritud kihelkondi Eestis. Saarel on teada sadakond põlist pühapaika, millest on kaardistatud ligi pooled. Arvestades, et Muhu pindala (205 ruutkilomeetrit) on Eesti keskmisest kihelkonnast enam kui kaks korda väiksem, on selline pühapaikade arvukus erakordne.

Saarel leidub kogukondlikke hiiepaiku, pühi allikaid, kive, puid ja laidusid. Neid paiku on kasutatud ja kasutatakse kohati praegugi tervendamiseks, palvetamiseks ja pühade pidamiseks. Mõnedki pühapaigad on olnud Muhu tuntuimad maamärgid. Neist Võlla hiietamm on tänaseks murdunud ja Raagi mänd kuivanud. Üügu panga all voolav Silmaallikas aga on siiani sedavõrd menukas, et tervendava vee võtmiseks tuleb seal vahel lausa järjekorras seista. Tervendavaid allikaid leidub Muhus mujalgi, kuid rajad nende juurde on rohtunud.

Nagu mujal Eestis, nii on Muhumaalgi peetud hiites pühi ja tehtud tuld. Jaanitulel on aga Muhus oma nimi – leedutorn. Nii on Päelda hiiemetsas, Võlla Leedumäel ja Levalõpme Pühati mäel peetud hiiepidusid ja tehtud leedutorni veel sadakonna aasta eest.

Sarnaselt muu Eestiga leidub Muhus ka liukive. Ja taas erandlikult palju, lausa kuus. Mõistagi on need laste armastatud meelelahutuskohad. Kuid säilinud on ka teadmine, et liukivi annab naistele lapseõnne.

Märkimisväärse osa Muhu pühapaikadest moodustavad kivid. Neist kahekümne kuue kohta leidub pärimusi, et sealt on otsitud abi erinevate kehaliste ja vaimsete hädade puhul. Eriti levinud on kividel selliste nahahaiguste ravitsemine, mille lähtekohaks peetakse maad, täpsemalt moaljaid. Ühe külatarga sõnul olnud moaljakive nii palju, et neid mööda sai astuda Muhu saare ühest servast teise.

Kes või mis siis need moaljad on? Moaljad, moeljad, mooljad, moahaldjad või maaljad on maavaimud ehk maa-haldjad. Samas nimetatakse maaljateks ka maavaimudelt saadud nahahaigusi. Muhus on moaljad sedavõrd tuntud, et need on jõudnud isegi kohalikku loomislaulu. 1890. aastal on Kadri Weerendel laulnud ilmalinnust ehk loojast, kes jagas oma pojad nõnda:

Ühe panni mualijaks muale,
Teise kuuks taevudese,
Kolmanda päevaks peale ilma.
Enne es ole mualijat muala,
Es ole kuud taevudesa,
Ega päeva peale ilma.
H II 6, 497/8 (137)

Nagu Muhus, nii mujalgi Maavallas ja eks teistegi põlisrahvaste juures on teatud, et loodus on elus ja hingestatud. Loodus ja loodusjõud on meie olemas- ja heaolu allikaks, kuid need kätkevad ka ohte. Näiteks tuli soojendab, küpsetab, aga ka kõrvetab ja hävitab. Vanarahvas teab, et maas istudes, lamades, maha kukkudes, vahel ka kevadel liiga vara ujumas käies võib mõnikord saada maast ja veest haigusi. Paljud vanainimesed on meenutanud, kuidas maast saadud tülikate ja vahel ka valusate löövete, punnide ja paisete korral on haigus teatud menetluste abil maa-alustelele tagasi saadetud. Muhus on seda tehtud hoonete ja kiviaedade põhjapoolsel küljel või ristteedel, sageli aga just moaljakividel.

Moaljate ravitsemise kohta on kirja pandud rohkesti kirjledusi, mis erinevad oma üksikasjades. Saare eri osades leidub omapäraseid raviloitse ja -taigasid. Muhu muuseumis on tallel Hellamaa küla Keskküla talus elanud Juulia Kiikeri jutustus: „Moahaldja kivi oli Lõetsa küla Mäe-Soadu [talu] juures. Maahaldjat, ehk muhu keeles maaljat, muljuti hobuse rauaga või mõne teise asjaga ja need asjad viidi kivi peale. Asjad pidi sinna visatama „ännaaluse“ kaudu, pärast seda ei tohtinud enam tagasi vaadata. Pidi ka kohe ära minema.“

Kuigi kivide ja haigustega seoses on moaljatest – maahaldjatest palju juttu, ei tule nad muus pärimusaineses esile. Vähemalt looduslike pühapaikade andmestikus seostuvad haldjad Muhumaal vaid kividega.

Kas asi on haldjates, või milleski muus, kuid Muhus on otsitud kividelt abi ka hingehädade puhul. Näiteks on Tupenurme Elskikivi aidanud kaotusvalu puhul. Lehtmetsa moaljakivist aga kõneles kohalik naine, et on lapsest peale viinud sinna kõik oma mured ja rõõmud. Selliseid aju ei öelda uurijatele möödaminnes. Usalduse võitmiseks tuleb varuda aega ning vestluskaaslane peab veenduma, et intervjueerija saab temast aru ning hoolib.

Muhu pühapaikade uuring toimus aastatel 2004–2011 ning sellest võtsid osa Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi, Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna ja looduslike pühapaikade keskuse, Maavalla Koja, Hiite Maja ja Muhu Muuseumi uurijad. Uuringu mahukam osa sai teoks 2005–2008, kui küsitleti enam kui 150 saare põliselanikku. Salvestati üle saja tunni intervjuusid ning nende põhjal koostatud lindinimestike ning pühapaiku puudutavate väljakirjutuste mahtu on üle pooletuhande lehekülje. See on hindamatu väärtusega sissevaade ühe väikse rahva mentaalsesse maastikusse. Märkimisväärne osa andmetest ootab alles põhjalikumat analüüsi ning on alust arvata, et selle käigus suureneb teadaolevate Muhu pühapaikade arv edaspidi veelgi.

Uurimistöö käigus on saanud selgeks, et 20. sajandi keskpaigani, kohati kauemgi on Muhu pühapaigad olnud elavas kasutuses ja neid on võõraste, sealhulgas uurijate eest kiivalt varjatud. Kuid ajad muutuvad. Ühelt poolt traditsiooni hääbumine ja mure oma pärandi säilimise pärast ning teisalt tõhus ja kogukonnaga arvestav uurimismetoodika on päästnud mäletajate keelepaelad valla. On olnud kirjeldamatult liigutav ja ülev minna 80- ja 90-aastaste kepile toetuvate vanakestega nonde pühapaikadesse. Paljud meie teejuhtidest on tänaseks elavate seast lahkunud. On selge, et koos usaldusega oleme saanud ka vastutuse selle maavara ja järeltulevate põlvede ees.

Kahjuks on Muhu uuring erandlik. Vajaliku süvenemisega on seni pühapaiku kaardistatud vaid neljas kihelkonnas - lisaks Muhule ka Põlvas, Võnnus ja Juurus. Rahanappuse tõttu on mujal, seni ligi pooles Eestis, tehtud vaid väiksemahulisi eeluuringuid. Kuna on jõulud, siis võib unistada, et riigijuhtidel, või ka ettevõtjatel ärkab lõpuks südametunnistus ning meie rahva juurte, kohamälu ja identiteedi jaoks hindamatute pühapaikade kaardistamiseks leiatakse vajalik toetus.
Muhumaa kaardistatud pühapaigad on jõudnud Looduslike pühapaikade kaardile. Vaata kaarti siin: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/looduslikud_pyhapaigad

Artikkel ilmus lühendatult Postimehe lisas Tähenduste Teejuhid.