Käesoleva aasta suvel pöördus Põlva vald Riigikohtusse, et saada selgust, kuidas peaks omavalitsus kaitsma ristipuid, mida riik ei ole kaitse alla võtnud. Eelmisel nädalal teatavaks tehtd otsuses leiab Riigikohus, et looduslike pühapaikade säästmine on kõigi kohus ning selle eest vastutavad ka kohalikud omavalitsused.
Kõrgema kohtu otsuses leitakse, et ristipuude kui kohaliku kultuuripärandi kaitsmine on kohalike omavalitsuste ülesanne ja kaitse korraldamiseks piisab praegustest õigusaktidest. Eeskätt saab määrata ristipuude kaitseks kitsendusi üldplaneeringuga. Põhimõtteliselt laieneb see arusaam ka teistele looduslikele pühapaikadele, mida riik ei ole kaitse alla võtnud. Küll aga peavad omavalitsused olema valmis hüvitama maaomanikele seatud piirangute tõttu saamata jäänud tulu.
Kaalutluste üldosas nendib Riigikohus, et kohalike omavalitsuste ülesanne on kaitsta eelkõige kohalikku kultuuripärandit. Samas nenditakse, et Põhiseaduse kohaselt on looduslike pühapaikade säästmine igaühe kohus:
Põhiseaduse preambul nimetab riigi ühe eesmärgina eesti kultuuri säilimise. Sedavõrd olulise ülesande puhul on mõistetav selle kuulumine riigi pädevusse. Teisalt on aineline kultuuripärand, mis asub kohaliku omavalitsuse territooriumil, kohaliku kogukonna rahvapärimusega tihedalt seotud. Seetõttu on põhjendatud ka ainelise kultuuripärandi säilimise tagamist käsitleda riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse kuuluva küsimusena, mille puhul omavalitsuse ülesandeks saab pidada eelkõige kohaliku kultuuripärandi kaitset. Ainelise kultuuripärandi hulka kuuluvad loodusobjektid on ühtlasi osa elu- ja looduskeskkonnast, mille säästmise kohustuse paneb igaühele PS § 53.
Otsuse kujundamisel andsid oma seisukoha Riigikogu majanduskomisjon, Õiguskantsler, Kultuuriminister jt institutsioonid, kes leidsid, et omavalitsused saavad ristipuid planeerimisseaduse alusel kaitsta. Eriarvamusele jäi vaid Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes toetab Põlva Vallavolikogu taotlust selles esitatud põhjendustel ja kaalutlustel.
Riigikohtu ristipuude otsus on kooskõlas valitsuse pikaaegse poliitikaga, mille kohaselt tuleks riiklike mälestiste arvu vähendada ja panna pärandi kaitsel suurem vastutus kohalikele omavalitsustele.
2019. a kanti looduslikud pühapaigad eraldi mälestise liigina Muinsuskaitseseadusse, misjärel alustati säilinud ristimetsade kaitse alla võtmist. Sel sügisel sai näiteks riikliku kaitse Kuristapalo ristimets. Enamik ristipuid ja muid looduslikke pühapaiku aga ilmselt muinsuskaitse alla ei jõua. Nende kaitse saavad tagada maaomanikud ja kohalikud omavalitsused.
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on looduslikud pühapaigad inimkonna vanimad kaitsealad. IUCNi koostatud juhendi kohaselt tuleb pühapaikade haldamisel anda otsustusõigus eestkostjatele, kes on nende paikadega seotud oma usundi, kultuuri ja ajaloo poolest.
Riigikohtu pressiteade: https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/riigikohus-ristipuude-kaitseks-saab-kasutada-ka-looduskaitse-vahendeid
Riigikohtu kohtuotsus:
https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=5-22-5/16
ERRi videolugu Riigikohtu otsusest: https://www.err.ee/1608813898/polva-vald-seisab-ristipuude-sailimise-eest
Riik võttis Kuristapalo ristimetsa kultuurimälestisena kaitse alla: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120070650/riik-vottis-kuristapalo-ristimetsa-kultuurimalestisena-kaitse-alla
IUCNi looduslike pühapaikade haldamise juhend: https://www.maavald.ee/failid/IUCN_SNS_Estonia.pdf
Kuvad: Kanepi khk Piigandi k Hinovariku virve- ehk ristipuud
