BERIT PETOLAI: Rõõm Hiite kuvavõistlusest

Rõõm Hiite kuvavõistlusest – rõõmustavad nii inimesed kui üks paik ja selle paigavaim

Suur rõõm ja tänumeel on tänavusel Hiite kuvavõistlusel äramärgitud saada: tavade kategoorias võitis minu tehtud foto Meoma kevadöisest kiigemäest ja lõkkest.

Eriti suurt heameelt teeb mulle aga auhind, mis samuti meie perre tuli. Mu tütre, 8-aastase Inriidi väike videoklipp pälvis liikuvate kuvade kategoorias noore üllataja auhinna! Inriid on ise samuti südamest rõõmus.

Kõik võidutööd on näha allpool lisatud lingil. Soovitan nende vaatamiseks aega võtta. Kindlasti tuleks lugeda ka saatetekste. Lisaks ilusatele looduskaadritele räägib iga foto mõne pühapaiga loo Läbi vaataja silmade ja mõtete, läbi uskumuste, läbi jagatud hetke säilib ja kandub edasi pühapaikade pärimus.

Kuna just mitte igapäev ei õnnestu kuulsa meisterpiltniku Sven Zacekiga samal võistlusel auhindu noppida, siis kasutan võimalust ja jutustan natuke veel enda foto ja Inriidi lühivideo saamisloost

Inriid pikutas mäe otsas kiigel ja filmis kiikudes avanevat vaadet - liikuvad puuladvad, taevas ja kiigepuu seda kõike raamimas. Ta laulis kiikudes lihtsat laulukest tuulenõidadest Eiast ja Tuiast (seda ikka laulame siin, iga kord ise lauluridu lisaks mõeldes) ning pärast jutustas mulle oma mõtted juurde, mille video alla kirja panime.

Meoma Kiigemägi asub ju meil kohe koduõue lähedal. Mis meil siin ikka muud teha, kui igal aastaajal ja iga ilmaga ikka üles mäele kõmpida ja natuke kiikuda. Sellest teekonnast ja tegevusest on saanud tava, mis on lastele tuttav ja hästi oma. Siinne mägi oma kõrgete puudega on suur ja soe, tervitades heade mõtetega tulijat ikka lahkesti ja sõbralikult.

Vahepeal on kiik uuenenud, lapsedki on kasvanud. Nii saigi Inriidi soovil video pealkirjaks „Kiige lugu ja minu lugu“. Selles on mõlemat, midagi lapsest ja midagi kiigest.

Kiigel selili lebades taeva vaatamine ning lauluviisi jorutamine, üksinda, ühe õega koos, kahe õega koos, kolmekesi koos, läbi suviste külaga peetud lõkkeõhtute või hoopis talvisele kelgusõidule lisaks – eks need väiksed hetked Kiigemäel kinnistuvad ja salvestuvad kuskile mälu- ning hingesoppi ja ühte sellisesse hetke saabki läbi Inriidi video piiluda.

Ja minu kuvast, mis sai Tavade auhinna. Tegin selle 2015 aasta maitule ööl oma uue kaameraga. Olin saanud selle isalt alles hiljuti kingiks ja alles õppisin seda tundma. Midagi ma seal pikale veninud ent ilusas mahlakuu viimases öös igaljuhul umbropsu kokku seadistasin. Või siis ei seadistanud, see polegi peamine. Aga öine lõkkekuma, tähistaevas, kiige kuju ning tule ääres istuvad inimkogud mõjuvad mäe otsas olles alati täiesti ajatutena ja lennutavad sellisesse kummalisse-maagilisse-haprasse olemisseisundisse, et katsud seda jäädvustada enesesse, kirjaridadesse ja ka fotole.

On mul ju sarnaseid võtteid läbi aastate ja mäel toimunud kooskäimiste veelgi. Kuid miskipärast just see foto tollest kevadöisest lõkkest tundus kõige ehedam ja sobivam. Minu jaoks peitub selles ühe hõrgu hetke ürgne/ajatu võlu: meie küla kõrgeim ja tähtsaim paik - Hiiemägi, külakiik, millele ikka uljalt hoogu on antud (ja mis pildil mõnusas ärateenitud rahus puhkab), elava tule tasane kuma ja inimesed, kes ikka mäele kokku armastavad tulla. Sellist tava ma tõesti tahan hoida.
Suur aitäh hindamiskogule!

Looduslike pühapaikade püsimine ja väärtustamine, nende paikadega seotud pärimuse ning tavade mäletamine ja elus hoidmine - see kõik on tähtis ja oluline. Ma arvan, et need paigad on osakeseks igaühest meist, kes me just siin sellel maal oma uitamisi oleme sattunud uitama. On tohutult tänuväärne, et on inimesi, kes on hiitega seonduva võtnud oma südame- ja hingeasjaks. Ja eks hiied ise on valinud just neid oma hingeinimesteks! Sügav kummardus kõigile hiiesõpradele käimasolevate ja tulevaste ettevõtmistega!

Vaata kõiki kuvavõistluse võidutöid siit: https://www.hiis.ee/uudised/hiite-kuvavoistluse-voitjad-2024